26.7.10

Vaibavalik pole käkitegu

Mul oli lapse toa vaibale kolm nõuet. Et ta oleks seinast seinani, lastepäraselt värviline ning naturaalsest materjalist. Esimesed kaks soovi kahandasid valiku polüpropüleenist liiklusskeemide ning hiirte ja juustuni rohelisel taustal. Lootus kogu seda ilu looduslikust materjalist saada nullis valiku vaid helebeežide, ühe tumedama pruuni ja tumeroheliseni.

Lapsepõlvest ma küll mäletan, et vanaema kudus ka villaseid värvilisi kindaid, kuid ilmselt ei ole see teadmine vaibameistriteni jõudnud. Kui nüüd üdini aus olla, siis näidati mulle ka välismaiseid värvilisi villavaipade näidised, kuid nende hind oli ALATES 1000 kroonist ruutmeetri kohta. Kui mul oleks sellised tuhanded kuskil üle, siis ma pigem paneks juba väärispuidust mosaiikparketi.

Seega tuli ära unustada värvilised vaibad ning leppida ühe tavalise beežide narmastega villavaibaga.

Tõestust selle kohta, et tegemist on tõesti naturaalsest lambavillast tootega, ei tulnud kaugelt otsida. Veel kaks kuud hiljem tuppa astudes lõi ninna selline lehk, et võinuks arvata, et üks suuremat sorti lambakari on meie vaiba all hinge heitnud.

Nüüd on sellest möödas kolm kuud ning võib juba veidi kergemalt hingata ning märgata ka seda, et vaip on mõnusalt pehme ja soe.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar